Sunday, January 25, 2009

Ain Kalmus "Jumalad lahkuvad Maalt"

Raamatule taustainfot:

Raamatu esmatrükk ilmus aastal 1956 Lundis. Kirjutamise ajal kasvas mõte kujundada välja triloogia ja niisiis ilmusid aastail 1958 ja 1964 veel järjed "Toone tuuled üle maa" ja "Koju enne õhtut", mis on mul muuseas kavas järgmisena lugeda. "Jumalad lahkuvad maalt" on sealtpeale trükitud kaks korda - 1996. aastal sarjas "Eesti romaanivara" ning aastal 2008 Eesti Päevalehe sarjas. Seda versiooni lugesin ka mina. Muutusi käsikirja autor minu meelest teinud ei ole.

Kirjanikust:

Pseudonüümi Ain Kalmus taga on tegelikult baptisti vaimulik ja väliseesti kirjanik (elas USA-s) Evald Mänd (8. juuni 1906 Hiiumaal Emmaste kihelkonnas Tilga külas – 15. november 2001), kelle sulest on ilmunud päris palju romaane, kuid on seni jäänud Eesti kirjanduses suuresti varju. Tema teoste aines keerleb reeglina usu ümber (pole ka imestada). Kui tavaliselt on see võetud Piibli lugudest, siis triloogia, millest mina kohe rääkima hakkan, pöörab sootuks tähelepanu ristiusu ja paganluse seostele ja vastuoludele 12.-13. sajandi Eestis. Ühtlasi on seda triloogiat peetud tema loomingu koorekihiks. Aga selle kohta ei oska mina midagi asjatundlikku kosta. Tema mälestusi triloogia kirjutamisest võib lugeda 1982. aastal ilmunud raamatust „Meil pole jäädavat linna”.

Kirjanduslik arvustus:

Kõige üldisemalt peab ütlema, et see raamat on vähemalt sama hea, kui Hindrey „Urmas ja Merike". Ja sestap soovitan seda kõigile samadel alustel, mis kehtisid Hindrey puhul.

Ometi on Kalmuse ja Hindrey lähenemistes ka erinevusi. Ja see on igati loogiline, kuivõrd igal kirjanikul oma käekiri ja oma sõnum. Mis mulle Kalmuse puhul tohutult meeldib - ta alustab peatükki tihti väga ootamatust (ja sealjuures tihti sellisest, mis omas ajas oli täiesti tavaline, aga kaasaegselt kirjanikult nõuab väga head olustikutundmist) miljööst ja läheneb sündmuste edasiandmisele väga värskelt. Selle näiteks olgu proloog, kus üks loo seisukohalt täiesti suvaline mees sõidab reega Lemmust läbi ja toob kaasa katku, mis osutub väga ilmekaks ja mõtlemapanevaks ning justkui muuseas juhatab meid sisse nii peategelase kui peateemaga. Selline on ka mingi jutulõnga kudumine mingist täiesti igapäevasest tegevusest. Kohe tuleb meelde näiteks stseen, kus Saare neiud merevees lambaid pesevad. Aga neid on veelgi, kuigi lõpu poole kisub neid vähemaks.

Ma julgeks öelda, et lugu on meeldivalt mitmetasandiline. Lineaarsuse asemel on palju erinevaid võtteid. Tagasivaated on neist kõige harilikumad, aga üsna huvitav oli Tabelinuse abiellumise jutustamine vana legendi vormis mingil kivil olevate jälgede tekkeloo kaudu. On kasutatud unenägusid. (See on minu meelest isegi teenimatult vähekasutatud lahendus.) Väga head lahendused olid minu meelest tegelaste hingeheitluste sidumine kristliku hagiograafiaga, näiteks Kallemeele jutustus Hempole Pühast Laurentiusest ning Tabelinuse samastumine Püha Augustinuse looga, mis nagu vägisi surus teda ennast selle eeskuju raamidesse. Mulle tundus see väga elutruu, sest kui palju kordi on mõni lugu (kas filmi või raamatu vormis) mindki nõndamoodi mõjutanud.

Mis puutub tegelaste hingeelu kujutamisse, siis minu meelest on see romaan veelgi psühholoogilisem kui „Urmas ja Merike”. Muidugi, siin on teema ja rõhuasetuse vahe. Hindrey tegelaste puhul on põhiküsimus veritasu ja teos ise annab pigem poliitilis-olustikulise panoraampildi omaaegsest Eestimaast, Kalmuse puhul (mis on tema haridust ja ametit arvestades mõistetav) on fookuses teemad usust ja eneseleidmisest. Kusjuures lõpuks juurdlevad nii Hindrey Urmas kui ka need mitmed tegelased, kellele Kalmus oma loo lõpus sõna annab, selle igavese küsimuse üle, kuidas elada oma elu hästi.

Ja usu ja eneseleidmise küsimusi lahkab Kalmus ülihästi. Rääkimata sellest, et ta annab väga veenva (veenvama kui Hindrey ja kõvasti veenvama kui Metsanurk) sissevaate nii kristlike vaimulike kui maausuliste eestlaste mõttemaailma (eriti kuna kalmulised ja haldjad ei ole siin mingi staatiline kauge usuasi, vaid midagi igapäevast ja reaalset), suudab ta tõesti avada (ja täiesti ebamustvalgelt) oma tegelaste hingeheitlused, kõhklused ning näitab teed usu leidmise juurde ja nii edasi.

Suureks üllatuseks pean ma ütlema, et Kalmus on ka väga meisterlik looduskirjelduste kirjutaja. Ja sealjuures ei ole tal kuigi palju läilasid kirjeldusi, pigem leiab ta väga huvitavaid kujundeid. Iseäranis hästi annab ta edasi aastaaegade igatsust. Iseasi, kuivõrd neid kirjeldusi loo ja sõnumi seisukohalt vaja on, aga vähemalt ühes stseenis on need raudselt õiges paigas - kui Kallemeel Saha vanema juures võõrusel olles ärkab ja peab varahommikuse Eestimaa romantiliselt karge looduse (mis on juba iseenesest jumalik) keskel palvust. See paneb mõtlema, et see ristiusk oleks võinud siia sobida küll, kui ta aga oleks tulnud teisiti, vabameelsemalt. Nii tõesti, et iga mees võinuks omal taluõuel palvetada, ilma mingi vahenduse ja nahkanülgiva kirikuorganisatsioonita. Seda lootust Kallemeel teoses ka hellitab (et saada Eesti paavst otsealluvusse ja vältida ristisõda), aga me kõik teame, et see kavatsus ei jõudnud kuhugi.

Nauditav on ka tegelaste mitmekesisus ja kirjaniku julgus nendega mõnusalt ümber käia. Muidugi on ridamisi tüüpiseloomuga tegelasi – näiteks mehed, kes on kõik ühtemoodi karmid, tõsised, turjakad ja napisõnalised ning heleda jaalega perenaised, kes on kenad ja kamandavad ilusti tööväge. Aga näiteks Lembitu, kes muidu on nende tüüpmeeste esinumber, leiame me ühes stseenis neljakäpukil oma poegadega müramas ja karu mängimas. See on seda imestusväärsem, et Lembitu on meie suur ajalooline kangelane, kellest on tekkinud selline Kalevipojalik kuvand ja seetõttu on tema kujutamine kuidagi oma ballastiga mingiks üsna kindlaks kaanoniks tsementeerunud. Julgust näitab ka see, et Kalmus üllatab stseeniga, kus Kallemeel üritab Lembitult elu võtta - mina küll võpatasin imestusest, sest Lembitu ajalooline lõpp on hästi teada ja see tundus nii ootamatu lähenemine.

Kummastaval kombel on Kallemeel see tegelane, kes minu meelest kohati häiris ettearvatavusega. Kuidagi väga oodatav tundub selline tegelane, kelle kohta ma ütleks „karmide meeste sekka ära eksinud boheemlashing”. Aga seda ainult kohati. Lõpuks on minu meelest temagi mõtisklused omapärased ja hästi leitud. Eriti meeldivad mulle kaks viimast stseeni, kus tema mõttemaailma vaadatakse, nii tema usu, maailma ja inimeste üle arutlev monoloog (või õigemini kahekõne Jumalaga) kabeli kivipõrandal kui ka tema vestlus isa vaimuga koduteel läbi Virumaa laante. Need on usutavad ja samas kirjanduslikult mu meelest kaunid ja hingestatud.

Viimase peatüki puhul meeldib mulle väga, et seal võetakse kokku kõigi meestegelaste (Kallemeel, Tabelinus, Lembitu, Rüüt ja Leigar) põhijooned ja avatakse nad lugejale. Kallemeelest sai juba räägitud, Rüüdastki, Tabelinuse puhul väljendub see tema dilemmas seoses Sigtuna vastu minekuga, samas arutluses lahkab ta ka Lembitut ja Leigarit ning kannab nad väga huvitaval kombel ajateljelele. Et Leigar elab minevikus, vaimustub vana ja hääbuva maailma karmidest kommetest, Lembitu elab olevikus oma agnostitsismi ja rahvuslike huvide esileseadmisega ning Tabelinus ise ei ela kuskil, isegi mitte tulevikus, vaid ripub kusagil vahepeal, sest keegi ei võta teda omaks. Vanad jumalad on lahkunud, uued pole veel tulnud.

Need viimased stseenid on ilusad, ehk isegi liiga mõtlikud ja lõplikud, kusjuures päris lõpp on hoopis järsk ja ei sobiks nagu üldse lõpu jaoks. Sealt peatükist oleks leidnud mitu paremat kohta, kus oleks võinud juba punkti panna. Samas on muidugi tegemist alles triloogia esimese osaga. Ja Hindrey lõpust on see ometigi õnnestunum.

Ajalooalane epistlilugemine:

Selle raamatu puhul tasuks ehk rääkida siin esinevatest ajaloolistest tegelastest. Mõlemad peategelased – Nikolaus (Kallemeel) ja Tabelinus seda ka on. Kuna aga Tabelinusest on tervenisti veel üks hiljem käsitletav teos, siis jõuan temani hiljem ja räägin seekord ainult Nikolausest. Toetun siinkohal Sulev Vahtre koostatud raamatule „Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast”.

Nagu ka Vahtre mainib, on põhimõtteliselt tegemist esimese eestlasega, kes astub kirjaliku ajaloo areenile. Ja kuidas ta seda teeb! Tema isikule on pühendatud paavst Aleksander III bulla, tõenäoliselt aastast 1173. Ja seal palub paavst kahte Norra kõrgemat vaimulikku anda keegi Nicolause-nimeline munk Stavangeri kloostrist (kelle kohta ta on kuulnud, et too on on sünni poolest eestlaste rahva hulgast ning sealjuures vaga ja suursugune mees) Eestimaa piiskopiks määratud prantslase Fulco teenistusse. Mis puutub Fulcosse, siis on mõnevõrra kurioosne, miks selline tegelane (keda iseloomustati kui lõunamaalast, kes sattus karmile põhjamaale) Eestimaa piiskopiks määrati. Selles mõttes on Kalmus Fulcot kirjeldanud päris humoorikalt ja leidlikult õnnetu karjeristina, kes sattus endale täiesti ebasobivasse kliimasse ja olukorda. Aga see selleks.

Kahjuks meie andmed Nicolausest selle bullaga piirduvad. Ilmselt käis ta Fulcoga koos ka Eestimaal misjonil, kuid see ei andnud kohalike vastuseisu tõttu tulemust. Mis edasi - me ei tea.

Huvitav küsimus on ka see, kuidas üks eestlane katoliku vaimulikuks sai? Ain Kalmus on teinud muidugi julge nükke ja nende kahe tegelase vahele silla ehitanud, tehes Nicolausest orvu ja Tabelinuse kasuvenna. Ja miks ka mitte?

Aga kui nüüd sellest sõltumata mõtlema hakata? Kas võeti ta kunagi nooruses pantvangi ja pandi kloostrisse õppima – praktika, mida ristisõdijad Muistse Vabadusvõitluse aegu ohtralt kasutasid? Või ehk hoopis lustakamalt, nagu jooksis minu mõte Vahtre kirjatüki lugemise ajal – kuna Stavanger asus meretee ääres ja Nicolaus on meremeeste kaitsepühak, siis ehk oli ta hoopis saarlasest meremees, kelle elutee viis hoopis Põhjamere kallastele, kus ta jõi end sellisesse hädasse ja õnnetusse, et lõpuks suutis teda päästa vaid ristiusu armuline abikäsi? Aga siin on Kalmuse teooria sama hea kui iga teine. Kui mitte parem.

Sellega on minul jutt kokku kuivanud. Isegi palju sai teist. Soovitust sellele raamatule annan igal juhul. Järgmise raamatuni!

No comments:

Post a Comment